Praeguseks on arvukalt uuringuid näidanud psühhedeelikumide kasulikku ravitoimet depressiooni ravis. Enim on uuritud psilotsübiini ravitoimet. Sellegipoolest on psühhedeelsete ravimite kliinilise kasutamise kohta jätkuvalt palju vastamata küsimusi. Näiteks on senised uuringud enamjaolt lubanud inimestel teaduskatsetes osaleda võrdlemisi kitsaste kriteeriumite alusel. Terapeutilist ning farmakoloogilist sekkumist vajavad tervishoiusüsteemis aga äärmiselt ulatuslik ja erineva tervisliku seisundiga patsientide hulk. Lisaks on paljudes uuringutes sooritatud suur hulk ettevalmistavaid ja manustamissessioonile järgnevaid toetavaid psühhoterapeutilisi sessioone - need on aga aja- ja ressursikulukad ning teevad psühhedeelse toega teraapia pakkumise märkimisväärselt keerukamaks.

Kanada teadlaste ja vaimse tervise ettevõtte Braxia Health sooritatud uuringus laiendati märkimisväärselt katsesse lubatavate osalejate valikut. Esmakordselt lubati katsesse lisaks kliinilisele depressioonile ka II tüüpi bipolaarse häirega patsiente. Samuti neid, kellel esineb komorbiidseid isiksushäireid, keerulisi haiguslugusid või varasemat suitsidaalsust. Lisaks on varasemates raviresistentse depressiooni uuringutes üldiselt välistatud katseisikud, kes on proovinud ilma tulemusteta üle nelja erineva antidepressandi. Toronto Ülikooli teadlase Joshua D. Rosenblati juhitud uuringus sellist piirangut aga ei olnud, vastupidi: katseisikud olid keskmiselt proovinud koguni 11,27 (standardhälve = 5,59) erinevat ravimsekkumist ilma häire taandumiseta.

Uuring kasutas tavapärasest lühemat neljast sessioonist koosnevat mudelit. Nende hulka kuulus üks ettevalmistav kohtumine, üks ravisessioon psilotsübiiniga ning kaks kokkuvõtvat sessiooni integratsiooni eesmärgil. 

Uuringu tulemused näitasid psilotsübiiniga toetatud ravil suurt efekti (Hedges' g = 1,07) võrreldes kontrollgrupiga, kes psilotsübiiniga ravi esialgu ei saanud. Kui esimese sessiooni järgselt hakkas psilotsübiiniga toetatud teraapia depressioonivastane mõju hajuma siis pakuti katseisikutele täiendavaid psilotsübiini sessioone. 17 katseisikut osalesid ühel ning 5 kahel lisasessioonil. Järgnevad manustamised langetasid depressiooni sümptomeid veelgi, mis viitab mitmekordse manustamise potentsiaalsele kasulikkusele raskemate psühholoogiliste häirete ravis.

Lisaks leiti, et psilotsübiiniga toetatud teraapia on adekvaatse ohutuse ja teostatavusega II bipolaarse häirega inimestel. Patsiendid ei raporteerinud ühtegi tõsist negatiivset kõrvaltoimet ega juhtumit (potentsiaalselt eluohtlikku või märkimisväärselt elukvaliteeti langetavat olukorda).

Uuringu puhul tuleb silmas pidada piiranguid, milleks on võrdlemisi väike hulk katseisikuid ning platseeboga kontrolltingimuse puudumine. Seetõttu on tähtis uuringu tulemustesse suhtuda ettevaatlikkusega ning teadvustada, et lõpliku teadusliku arusaama jaoks on vaja veel sooritada edasisi uuringuid. Siiski pöörab uuring tähelepanu mitmele tähtsale küsimusele seoses psühhedeelikumidega toetatud teraapiaga ja näitab selle teraapiavormi potentsiaalset kasulikkust väga raskete haiguslugudega patsientidel. Samuti aitab uuring kaasa realistlikult rakendatavate ravimudelite arendamisele.

Loe lähemalt: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S2666634024000357?via%3Dihub